Minija PääslaneMinija Pääslane teeb tagasivaate Ilvesteate 30 aastasse.
Avaldatud ajakirjas Orienteeruja,  talv 2007 

ILVESTEATE algusaegu meenutades.

1979-1983

2008. aastal on oodata Ilvese klubis pidu- tulemas on ümmarguse arvuga XXX Ilvesteade. Ka klubi saab 30aastaseks-see loodi 3 oktoobril 1978.aastal. Eesti esimese orienteerumisklubi põhieesmärgiks oli Ilvesteate korraldamine. See viiski mõttele meenutada ürituse ajalugu läbi aastate ja tuua Orienteeruja lugejale huvitavamaid tolmukorra alt välja.

Ilvesteate start

Klubi ja Ilvesteate kroonika on Pille Taba talletanud paksudesse albumitesse. Koos faktide märkimisega on kogutud ka hulgaliselt pildimaterjali- kaarte, fotosid, ja ajaleheartiklite väljalõikeid. Veelgi põnevamat ja praegusel ajal raskestimõistetavat sai kuulda Ilvesteade ideeautorilt ja kauaaegselt peakorraldajalt Arvo Kivikalt- mälestusi korraldamisenõksudestnõukogude ideoloogia ja nomenklatuuri võimu ajal. Kõike seda, mida omal ajal ei saanud kirja panna ega kuuldavaks teha. Heidame siis pilgu Ilvesteade viiele algusaastale.

Kuidas tuli mõte hakata korraldama Ilvesteadet?

Arvo: EOF aastakoosolekutel kurdeti järjest sobivate orienteerumiskaartide puuduse üle, samas ei jõutud sõnadest palju kaugemale. Tolle aja kaartide ebatäpsus muutis mahuka treeningu mõttetuks, kuna võistlusrajal tuli tihti oluliste orientiiride puhul tegeleda mõistatamisega, mis kaardile on kantud ja mida mitte. Selleks, et kümnete kaardijoonistajatega täpseid kaarte toota, tuli luua majanduslik alus - oli vajalik rohke osavõtuga võistlus. Algusaastadest alates oli Ilvesteade isemajandav üritus, mille tarbeks koguti stardimaksu, kuigi see oli vastu tollasele arusaamale, et sportlane saadetakse võistlema riigi raha eest ja saab tasuta söögitalongid.

Miks siis mitmepäeva- ja teatevõistluse formaat?

Arvo: See oli uudne ja orienteerumismaailmas ainulaadne, lisaks väike praktiline kavalus: korraldajal oli raske suurt hulka osavõitjaid jälgida (siis ei võisteldud mitte oma riisikol, vaid korraldaja vastutas kõige eest, mis juhtuda võis). Kui aga võistlejal olid võistkonnakaaslased, oli välistatud oht, et mõne võistleja metsajäämine märkamata võiks jääda.

Kubi kroonikast: Ilvesteade oli algusest peale olnud Ilves-klubi tegemiste teljeks, mille ümber elu on käinud. Terve sügise käis kümmekond inimest kõikidel nädalavahetustel kaarti joonistamas. Sel perioodil said Arvo Kivika eestvedamisel väljaõppe praegused kaardijoonistamiskorüfeed Kalle Kalm, Madis Oras, Avo Veermäe ja tollal noored Are Leesik, Leho Haldna ja Toomas Ellervee. Kaardijoonistajaid tuli aastate jooksul kokku mitukümmend, kõik nad ei ole orienteerumise juurde jäänud, ent seda ka mitte unustanud, näiteks kasvõi ajakirjanikud Lembitu Kuuse ja Aavo Kokk.

Kaardijoonistamistöö varasematel aegadel pole võrreldav sellega, mis on praegu: polnud võimalik saada korralikke alusmaterjale, kogu mensolmõõdistus tuli teha ise, seda igast sihiristist, künkast ja lohust. Sellisele, kõrguspunktikestest koosnevale alusele mõõdeti samm-sammult välja teedevõrk, sood ja reljeefijooned. Tolleaegsed kameraaltööd tunduvad praegu, arvutiajastul, naeruväärse vaevana - terve seltskond tegutses nädalaid rapidograafiga joonistades, lõikudes ja kleepides. See suur töö õnnestus teha tänu suurele võistlejate hulgale, mis tuli ida poolt. Nemad finantseerisid uute, kvaliteetsete kaartide tegemise.

1979.a. I ILVESTEADE Perajärve. 287 võistkonda, 893 osavõtjat. Võitis naistest Leningradi Zenit (Irina Stepanova, Tatjana Beljakova, Irina Ivanova) ja meestest Riia Dünamo (Andris Buneris, Uldis Ždanovs, Gunnars Dukšte).

Võistlus oli kolme vahetusega neljapäevane teatejooks, viimasel päeval viitstardist. Oosidega ja soodega vahelduv maastik ja väga täpne kaart võimaldasid ette valmistada tehniliselt nõudlikud rajad, õigluse tagamiseks kasutati farsta hajutust. Võidunõudjate heast vormist annab tunnistust nt. see, et esimese päevavõidu tõi "Eesti Dünamo" võistkonnale Jaan Miljan ainult 2sekundilise eduga Uku Annuse ees (Eesti "Kalev") ,kusjuures võitjameeskonna mehed läbisid oma 8,8 ja 9,9 km pikkused rajad keskmise kiirusega 6,5 min/km.

1979 aasta kaart

Kroonikast: Esimene ILVESTEADE peeti juba järgmisel suvel pärast klubi loomist, 1979. aastal Perajärvel, korraldajatuumikuks viis meest, kes kõik sündinud 1950. aasta suvest sügiseni: Arvo Kivikas, Kalle Kalm, Lembitu Kuuse, Madis Oras ja Avo Veermäe. Uus võistlus võeti kohe omaks, esindatud oli peale Baltimaade terve tollane Nõukogude Liit Vladivostokini välja. Muu maailm oli meist paraku ära lõigatud. Eestist oli võistkondi 63.

Võistlusest teavitamiseks saadeti juba varakevadel kutsed, adressaatideks põhiliselt üleliidulistel võistlustel kogutud Arvo kontaktid.

1980.a. II ILVESTEADE Koobassaare. 251 võistkonda, 765 osavõtjat. Võidu kordas Leningradi "Zeniti" naiskond (Irina Stepanova, Tatjana Beljakova, Irina Ivanova), meestest oli edukaim Eesti "Jõud" (Nikolai Järveoja, Johannes Tasa, Kalle Ojasoo).

Rajad nõudsid maksimaalset pühendumist. Hordidena tulnud matka-harrastajatele ei halastatud- läbiti pikad sooetapid, tihnikud, raiesmikud ja lasti oosidest risti ülles-alla loksuda.

80. 1p meeste rada

Raja läbimise kohta andis ladusat infot kommentaator Lembitu Kuuse, kes seekord oli aegsasti teadustaja-ametile planeeritud. Talent avastati aga esimesel Ilvesteatel...

Arvo: olin peakorraldajana kõik ürituse ajal vajalikud tööülesanded kohtunikele jaganud ja arvasin naiivselt, et saan ise võistlust kommenteerida. Tegelikult tuli aga vahetpidamata mikrofoni välja lülitada ja lahendada tekkinud probleeme. Lõpuks silmasin finišinööri juures seisvat Lembitu Kuuset ning ütlesin: "Lemps, mis sa siin molutad?". "Aga mida ma siis peaksin tegema?"-vastas, olles oma kohtunikukohustustega juba hakkama saanud. Sajad võistlejad transpordiülemana võistluspaika toimetanud võis ta ju endale võistluste jälgimist lubada. "Tule räägi mikrofonisse! Räägi kuidas sa räägid, aga põhiline, et räägid!"

Nagu me juba teame, tuli see rääkimine suurepäraselt välja ja algas Kuuse spordiajakirjaniku karjäär. Kohe sai Lembitu proovida ka raadioeetrit ja Ilvesteadet kajastavaid tema kirjutisi avaldasid mitmed 1980.a. ajalehed- "Spordileht", "Edasi", "Kehakultuur".

1980a. võistluse embleemil hakkab kõigepealt silma suure kirjaga sõna ILVES ja number 950. Ajalehtede artikleid sirvides selgub põhjus: II Ilvesteade oli pühendatud Tartu 950 aastapäevale. Tähelepanelikumal silmitsemisel leiab ka tumepunasel taustal kaardimustri ja KP kujutise peal number 2.

Arvo: iga võistlus pidi olema pühendatud mingile tähtpäevale, lihtsalt niisama üritust ei saanud korraldada, oli vaja võtta mingi poliitiline seisukoht. Näiteks esimene Ilvesteade oli pühendatud spordiühingu Kalev 35.aastapäevale. Kõigil võistluse embleemidel oli motiiviks KP. Esimesel aastal vaidlesime kaua, kas KP tunnusnumbri panna, sest me polnud kindlad, kas üritusega saame jätkata. Siiski julgesime number 1 sisse kirjutada.

81. aasta Ilvesteate 3p võitja Uku Annus1981.a. III- Ilvesteade. Laanemetsa. 395 võistkonda 1195 osavõtjaga. Võitis Leningradi "Trud" naiskond (Nadezhda Levitševa, Svetlana Berezina, Lidija Milova) ja üleliiduline "Dünamo" meeskond (Sergei Kiritšenko, Aleksandr Levitšev, Sergei Simakin).

Arvo: Tol ajal jäädi majandites heinategemisega sageli jänni. Juulikuisele võistlusele võis saatuslikuks saada ESNV parteisekretäri Karl Vaino korraldus: juuli algusest kõik üritused ära jätta. Kõik heinale! Tuli pöörduda abipalvega "Kalevi" juhtkonna poole, kes siis kõrgemal pool asju klaarisid, et saada luba võistlus siiski läbi viia. See-eest pidid võistlejad raja läbimise järel käima heinategemise talgutel. Paljud kaugelt Venemaalt tulnud tegid seda õnneks heameelega, sest jõukates Eesti majandites tasuti töö eest hästi.Kehakultuuri tekst

 

1981 aasta naisterada 1p.

Ilvese tuumik

1982.a. IV- IlVESTEADE. Holstre. 578 võistkonda, 1763 osalejat. Võitjad: Riia ASK I (Sarmite Gabrane (Sild), Alida Zukule, Iveta Oša) ja Eesti Jõud (Nikolai Järveoja, Johannes Tasa, Maldon Ots)

Arvo: see oli närvesöövaim Ilvesteade. Vahetult enne võistlust osutus, et sellel pole Viljandi parteikomitee esimese sekretäri heakskiitu. Ei lugenud, et üritus oli aegsasti kooskõlastatud ja heaks kiidetud kohalikus täitevkomitees. Kuna parteisekretär tundis end kõrvalejäetuna, siis säärane isetegevus näis mõeldamatu. Ilvesteate ärajätmine oleks aga toonud klubile täieliku majandusliku ja moraalse krahhi- võistlejad Kaug-Idast alates olid juba teele asunud, kaardid ja atribuutika trükitud, toit varutud. Tuli jälle abipalvega pöörduda kõrgete ametnikute poole, õnneks spordiühingu "Kalev" ja paljude heasoovlike inimeste abiga saadi vajalik nõusolek.

Korraldajad aga pääsesid sellisest aeganõudvast ja vigadeohtu kandvast tegevusest nagu tuhandetele kaartidele käsitsi radade tsirkimine. Kasutusele võeti Eestis uudne radade pealetrükkimise masin, mida osadeks lahtivõetuna Rootsi orienteerumissõprade poolt salakaubana toodi üle lahe. Trükiseadmeid NLiidu kodanikul ei tohtinud olla.

Arvo: Tol ajal tohtisid välismaa orienteerujad treenida ja võistelda ainult kahel Eesti maastikul- Harku rabas ja Pirital. Nii jäi trükimasina toonud rootslastel Ilvesteade radade headus proovimata. Ometi oli välismaalastel huvi nõukogude eksootikat proovida. Moskvalased kutsusid 1982.aastal vahetussportlastena Ilvesteadele Tšehhoslovakkia orienteerujaid, kes aga saabusid turistiviisaga ja tohtisid viibida ainult Viljandi linnas. Esimese päeva rajad said läbi joostud, aga siis pani julgeoleku teenistus külalised bussile ja saatis võistluskeskusest minema.

1983.a. V - ILVESTEADE. Tabina. 678 võistkonda 2084 osavõtjaga. Võitis Tšeljabinski PI (Tatjana Kadõševa, Olga Tšerepanova, Svetlana Suhareva) ja Eesti Kalev (Leho Haldna, Urmas Kannumäe, Kalle Luuk)

Uudsena oli kasutusel 1:10000 mõõtkava, mis tegi informatsioonirikka kaardi hästi loetavaks.

Ilvesteadest oli saanud traditsiooniga suurüritus, mida ka nõukogude nomenklatuur oli aktsepteerinud ja N.Liidu orienteerujad vajalikuks pidanud. Nii võis NSVL Orienteerumisföderatsiooni treenerite nõukogu esimees Lev Krohhin avalikult "Spordilehele" lausuda: "NSVL Orienteerumisföderatsioon teeb omaltpoolt kõik selleks, et viia "Ilvesteade" üleliidulise spordikomitee liinis kõige kõrgemale tasemele. Võistlus on seda väärt!

ILVESTEADE 1984-1988

Võistluse hiilgeaeg

Nende aegade Ilvesteated seonduvad mulle kallite mälestustega. See oli mõjuvaim orienteerumisvõistlus, mida koolilapsena kogesin. Üritus näis lapse silmadele nii suursugune ja võimas, et muljed ei kahvatunud ka hiljem O-Ringenit ja Fin-5 külastades. Seetõttu vabandan, et käesolevas kirjutises kipun minema väga isiklikuks ja jätan tagaplaanile faktid ja tipptegijate saavutused. Fakt on aga see, et nende aastate Ilvesteade oli suurima osalejate arvuga orienteerumisvõistlus N. Liidus, võõrustades 2000-3000 osavõtjat ja lisaks vähemalt tuhatkond kaaslast. Toonane peakorraldaja Arvo Kivikas jutustas, et sellise ürituse läbiviimine nõudis terve organisatsiooni ülesehitamist, igal valdkonnal oli oma töörühm, võistlustega oli seotud 150-200 kohtunikku. Kuna polnud arvuteid, printereid, mobiiltelefone ega uhket autoparki, tuli kõik tegevused põhjalikult läbi mõelda ja täielikult asjasse pühenduda juba mitu kuud enne üritust. Viimasel paaril nädalal töötati ka öösiti. Sekretariaadi töö tehti käsitsi, kaartidele joonistati pliiatsitega parandused peale, võistluskeskuse ja laagri jaoks veeti ehitusmaterjali. Palju abi võistlusvarustuse ja auhindade näol sai Tartu Ehitusmaterjalide Tehasest, mille klaasitsehhi juhataja oli Ilvese klubi liige Uno Valgerist, samuti olid üliolulised head suhted kohalike majanditega, kes abistasid sõidutehnikaga ja toiduga varustamisel. Väga tähtis oli spordiühingu „ Kalev „ toetus. Parteiliinis kureeriti transporti ja tänu parteikomitee tööstusosakonna juhatajale Lembo Tanningule, kes oli ka klubi liige, oli suurematel võistlustel kuni 90 bussi rahva vedamiseks. Obinitsa Ilvesteatel oli lausa erirong, mis viis võistlejad Piusalt koju Venemaale. Venemaalt tulijatel oli suur tung mitte ainult võistelda, vaid tuldi perekondadega ka kaubareisile ja oli oht, et kohalikud elanikud jäävad poekraamist ilma. Toitlustamine ja transport oligi põhiline mure, miks osavõtjate arvu kohustati piirama 2500 inimesega. Võistkond pidi juba märtsis klubilt taotlema osavõtukutse, et üldse võistlusele pääseda.


1984.a. VI ILVESTEADE. Obinitsa. Osales 637 võistkonda 1939 osavõtjaga. Võitis Riia ASK 25 KKK (Iveta Oša, Jolanta Anašova, Alida Zukule) ja Eesti Kalev (Leho Haldna, Urmas Kannumäe, Kalle Luuk). Sixten Sild sai oma esimese liidrisärgi, kui teisel päeval Riia Armeespordiklubi koosseisus võitis üllatusena avaetapi.


1984.aastal tulin 15aastasena oma esimesele Ilvesteatele. Võistlusest sain kuulda juba aasta varem, kui minu võistlusklassi konkurent Gita Sakalauskaite Vilniusest jalutas uhkelt ringi, seljas särk Tabina kaardi pildiga, särgil kirjas: ILVESTEADE, LIIDER. Mõelge: koolitüdruk suutis võita avaetapi 260 naisjooksjate seas ning teha ära Liidu koondislastele!

Obinitsas olime Klaipeda Laste Spordikooliga ise kohal. Saabusime "Tšaika" rongiga, mis oli Balti orienteerujatest täis tuubitud, kuidagi jõudsime ka võistluspaika, millest on meeles oma raskete kodinate tassimine läbi lõputuna näiva telklaagri. Kõik vajalik viie päeva elamiseks oli kaasas: presenttelgid, magamiskotid, katlad, potid, nõud, toiduvaru koos defitsiitsete, aga väga raskete singikonservidega. Võistlussoorituse kohta pole suurt meelde jäänud, aga laagrimelu ja lustakad noorte tegemised tulevad pildikildudena ette. Nii mõnigi linnapoiss sai esimest korda kirvega lõkkepuid lõhkuda ja tüdrukud ühiskatlas lõkke peal mannaputru vaaritada. Võistluspaigas käis paras sagimine vaatepunkti ümber, üks naiskohtunik hõikas seal raadiotelefonisse läbijooksvate võistlejate numbreid ja meeleheitlikult proovis pealtvaatajate rahvamassi piirete taga hoida. Meie poisid, sunnikud, tahtsid teda nalja pärast meelega õrritada, ja trügisid ikka ette, kuigi omi oli veel liiga vara vaatepunkti loota. Aastaid hiljem osutus see kurja häält teha püüdev naisterahvas minu uue klubi kaaslaseks Riina Kivikaks. Veel on meeles muinasjutupildina Petseri kloostri kullatud sibulkuplid, käisime seal ekskursioonil. Kuna klooster elas oma elu, siis tuli kombekalt riidesse panna: poisid ei tohtinud kanda lühikesi pükse, tüdrukud pidid olema seelikuga ja kaetud õlgadega. Meil selliseid rõivaid kaasas polnud, võistlustele olime tulnud dressides ja šortsides. Laenasime laagri peal kokku mida leida andis - kes sai imelühikese miniseeliku, kes mässis end linasse... Vaevalt et me sellistena sündsamalt välja nägime, aga suutsime naeruturtsatused kinni hoida, kuni valvemunk lasi meid väravast sisse, ning jumalakartlikud kloostrielanikud said näha parajalt paganliku maskeraadi.

1984a. naisvõistkondade paremusjärjestus, võetud klubi kroonikast

1984a. II p. meesteraja fragment koos liidrite teekonnaga:punane S. Sild (Riia ASK) 1. vahetus, sinine V. Aleksejev(Leningradi "Zeniit") 2.vahetus, pruun A. Kivlinieks (Riia ASK) 3.vahetus

1985.a. võitja otsustanud komposteerimise draama (L. Kuuse"Spordileht")1985.a. VII ILVESTEADE. Hellenurme. Võistlus oli esimest korda neljaliikmelistele võistkondadele, aga kolmapäevaseks lühendatud. Osales 665 võistkonda koos 2728 osavõtjaga. Eestist oli 177, Lätist 37 ja Leedust 56 võistkonda. Võitis Leningradi ASK (Nadežda Levitševa, Svetlana Berezina, Alla Borgunova, Tatjana Kadõševa) ja Riia Varpa (Dainis Šleiners, Ilmars Limbens, Andris Kosmacevs, Ojars Millers). Nagu ikka, starditi viimasel päeval viitstardist ja esimene finišijoone ületanu oli võitja. Meeste võidu otsustas viimase punkti komposteerimise draama- Riia Dünamo võistkond kaotas sellega, et liidrikohal jooksnud Andris Pirktinš jäi ebaõnnestunud komposteerimist kordama.

Meie lastevõitlus käis aga parimate sportlastega samadel radadel, ainult me ei võidelnud finaali pääsemise eest, vaid unistasime pääseda rajale enne lohutusjooksu ühisstarti, mida anti päeva lõpus neile, kelle kaaslased veel polnud jõudnud metsast välja tulla. Oskused olid napid, ning ekslesime sisetallatud lohade labürindis, ja ilmselt pidime leppima ka lohutusjooksuga. Juhendi järgi ei lubatud alla 17 aastaseid startida, aga meie seltskond oli hästi noor, ju siis treener pidi luiskama veidi sünniaastate kohta. Mäletan, et võistkonna etapi valikul arvestati ka seda, et esimest vahetust jooksev laps ulataks kaarti stardiliinilt haarama.


1986.a. VIII ILVESTEADE. Otepää. Osales 705 võistkonda ja 3061 osavõtjat. Võistlus oli neljaliikmelistele võistkondadele ja uuesti neljapäevane. Nii naiste kui meeste seas võitis Eesti Kalev (Mari Roots, Ruth Vähejaus, Ede Ümarik, Anne Kiudorv ning Leho Haldna, Urmas Kannumäe, Tiit Tiivoja ja Kalle Luuk). Valmis Ilvesteade peaauhind - pronksist ilvese kuju.kuju koos autoriga Terje Ojaverega

Seda Ilvesteadet mäletavad kõik osalenud ja korraldajad erakordselt külma ja vesise ilma tõttu. Kui arvestada veel juulikuist džunglit meenutavat Otepää ümbruse metsa, siis osutus võistlus tõeliseks ekstreemseks katsumuseks. Nii kui võistluse avamine sai peetud, hakkas tibutama vihma, siis sadama, ja seejärel tuli laussadu paduvihma ja raju tuulega, mis kestis vahetpidamata 3 päeva. Võistluskeskus ja laager muutus savimülkaks. Kui kohalikud eestlased veel said tuua kodust kummikuid, siis kaugemalt tulnud liikusid paljajalu, sest madalad tossud lihtsalt vajusid porri ja kadusid jalast ära. Mäletan, et kopsikutega kühveldasime telgist vett ja täispuhutavad madratsid ujusid telgi sees. Sai selgeks, et uudsed kuppeltelgid on kõige paremad ainult nii kaua, kuni keegi istub sees, muidu tõusevad tuulega lendu. Stardiplatsid olid 3-4 km laagrist eemal ja meid käis päästmas treeneri abikaasa, kes oli võistlusele tulnud Leedust oma Žiguliga. Ta korjas meid finišis nagu märjad kassipojad kokku ja viis tagasi telklaagrisse. Ühel hetkel aga ei pidanud treeneri kannatus vastu - mõnel väikesel tüdrukul olid märjaks saanud kõik riided, ka viimased aluspüksid, ning ka uhke "Žiguli" oli seest täiesti savine. Meid kamandati äraminekule. Ööbisime mingis taluniku heinaküünis ja viimase võistluspäeva hommikul astusime mööda rööpaid Palupera raudteejaama poole. Mul oli kahju lahkuda - olime senisest parimal positsioonil ja lootsime finaali pääseda. Siis lõpuks tuli ka päike välja ja irvitas meie üle.

III võistluspäeva meestekaarti sama hästi võis kohe rohelisele paberile trükkida. Suusatreener Herbert Abel: See on kange mees kes täna lõpetas

Herbert Abeli jutt vihmase Ilvesteade kohta ajalehes Edasi (L. Kuuse kirjutatud)Korraldajad pidid aga lõpuni vastu pidama, kontrollima mitu tuhat läbivettinud kaarti kompostrijälgedega ja välja panema tulemused. Laagrisse saadi kohaliku majandi abi. Esialgu veeti kraami ratastraktoritega, siis juba linttraktoritega, aga mõne aja pärast juba käisid ringi ka traktori lindid! Ja koormaks haagitud veepaak vajus aina sisse. Arvo meenutab, et kohtunikud elasid puhkebaasis, kus hoovis oli muru ja peremehed olid palunud autodega hoovi mitte sõita.Õnnetuseks keeras ühel hetkel õuele järelkäruga telliskivi koorem. Kui autojuht oma veast aru sai ja proovis ringi pöörata, vajus auto sisse. Kui veoauto sai lõpuks välja kistud, oli ilus muru täiesti tüma. Järgmisel hommikul seisis Arvo koos korraldaja Mati Ojanduga nukralt porimülka ääres, õnneks toimus lähedal teeehitus ja nii nad "laenasid" mõned koormad kruusa ja kraapisid augud kruusa täis. Baasiomanik ütles pärast, et miks te seda kruusa vedasite, oleksite lihtsalt augud kinni rehitsenud. Hea et ta polnud seda masendavat pilti ja põlvesügavusi rööpaid näinud. Kohalikega heade suhete hoidmine ja hoidumine neile ebamugavuste tekitamisest on lubanud samadele võistlusplatsidele Ilvesteatega tulla ka aastaid hiljem.

1986.a. III võistluspäeva naiste kaart liidri Anne Kiudorvi teekonnaga.


1987.a. ILVESTEADE. Liiva. 793 võistkonda koos 3382 osavõtjaga. Võitis Riia ASK (Iveta Bruvere, Iveta Oša, Anita Tamašauska, Dace Timma) ning Eesti Kalev (Leho Haldna, Urmas Kannumäe, Indrek Ümarik, Kalle Luuk, Tiit Tiivoja). Esimest korda oli võistlusel rahvusvahelist mekki - 8 välisvõistkonda (2 Soomest, 3 Rootsist, 1 Suurbritanniast ja 2 Norrast). Võistles ka toonane maailma hõbe Christen Nilsson, kes kiitis: "Teie kaardid on suurepärased".

1987. Eesti Kalev sai 4da võidu meeskonadade seas.Autasustamisel Urmas Kannumäe, Leho Haldna, Kalle Luuk, Indrek Ümarik ja 2 koha omanikud Vidas Armalis, Egidijus Kukenys (Kaunase Žalgiris)

Rajameister Avo Veermäe on Spordilehe intervjuus öelnud: "Tänavune maastik pole kerge. Aga ega keegi Ilvesteatele mütsiga lööma tulegi. Rajad on üpriski tehnilised, tuleb ette lõike, kus pole ühtki sihti ega teekest. See peaks andma headele kaardilugejatele paraja eelise jooksumeeste eest".

Minul on soojad mälestused seoses tolle aasta võistlusega - Leedu koolilaste noortekoondisega võitlesime finaalis ja saime juunioride seas 3. koha. Auhinnaks saadud kuusemustriline talvemüts on senini alles ja leiab kasutust talvetreeningul (ehk siis ei tulnud mütsiga lööma).


1988.a. ILVESTEADE. Karula. Osales 751 võistkonda (neist 18 välisvõistkonda). Oli esindatud Soome, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Saksa DV, Rootsi, Šveits. Tähelepanuväärseks sündmuseks oli IOF presidendi Heinz Tschudini külastuskäik ja võistlemine. Võitis Sverdlovski ASK (Tatjana Kadõševa, Olga Tšerepanova, Irina Namovira, Renate Kokorevica) ja juba viiendat korda Kalev (Leho Haldna, Urmas Kannumäe, Tõnis Haldna, Kalle Luuk).

Laagri komandant Heiki Rammul mäletab, et see oli Laulva Revolutsiooni suvi ja esimene Ilvesteade, kus lehvis sini-must-valge. Lipp riputati komandandi telgi ette. Lätlased tõid kaasa ka oma rahvuslipu, kuna aga leedulastel lippu polnud, siis tehti nende trikoloor telgi katusele kollasest, rohelisest ja punasest T-särgist. Hakkasid puhuma muutuste tuuled.

1988a. viimase päeva meesterada koos võitjate teekonnaga.Sinine joon - Tõnis Haldna 3 vahetus, sinine täpitus - Leho Haldna 4 vahetus (mõl. Eesti Kalev)

  ILVESTEADE 1989-1993, MUUTUSTE AEG

Nimetatud ajaperiood on Eesti ajaloos helge aeg - laulev revolutsioon, Balti kett ja lõppuks taasiseseisvumine ning Eesti riikluse tunnustamine maailma riikide poolt. Kahjuks kaotas Ilvesteade riigi iseseisvumisega osavõtjaid. Alates 1991.aastast muutus venelaste ja teiste idast tulijate jaoks Eestisse pääsemine raskemaks - hirmutav oli nii riigipiir, vajadus viisa järele kui ka Vene ajakirjanduse hirmujutud Eestimaast. Lootus, et lääne (Skandinaavia) võistlejad asendavad endise NSV Liidu võistlejaid, ei täitunud. Osavõtjate arv langes järsult - iseseisvumisjärgsel aastal asus võistlustulle tuhandete asemel ainult mõnisada võistlejat. Nii vähenes vaadeldava perioodi viie aastaga osavõtjate arv 10 korda. Samasse perioodi mahub aga kogu ürituse ajaloo rahvarohkeim Ilvesteade, kus neljast tuhandest jäi napilt puudu mõnikümmend võistlejat.

1989.a. XI ILVESTEADE. Kooraste. 838 võistkonda ja 3965 osavõtjat. Oli rohkelt osavõtjaid välismaalt, tuli 51 võistkonda 8 välisriigist. Tulemuste poolest andsid tooni veel Nõukogude Liidu koosseisus olnud baltlased ning Leningradi jooksjad. Mõlemad võidud läksid Lätti: võitis Riia ASK naiskond (Iveta Bruvere, Laima Klauža, Žanna Kulbatško, Irina Namovira, Sarmite Sild) ja Riia Dünamo (Arnis Ivbulis, Andis Pirktinš, Harijis Šemelis, Ivars Zagars, Vents Ozolinnš). Eestlased poodiumile ei jõudnud, aga tehti mitmed head päevasooritused. Esimesel ja teisel päeval oli Ede Ümarik avaetapilt esimene finišeerija, kolmandat päeva alustasid samuti võidukalt Külli Kaljus ja Sixten Sild. Avapäeva 2 vahetuses tõstis Armo Hiie ( Kadrina Föniks) parima etapiajaga oma võistkonna kuuendalt kohalt liidriks ja ankrumehena tuli päeva liidriks parima etapiajaga Leho Haldna (OK Võru). Inno Ling (Lehola) jooksis parima etapiaja kolmandal päeval. Tähelepanu äratas noorukese Mall Alevi tõus, kel kahel päeval jäi napilt puudu etapivõidust. Parimateks võistkondlikeks kohtadeks jäi OK Võru meeste (L. Haldna, T. Haldna, U. Kannumäe, Sixten Sild) neljas koht ja Põlva Kobras naiste 12. koht (Külli Kaljus, Ülle Kaljus, Merje Sarniit, Maret Vaher, Saima Värton). Pettuma pidid ühed favoriitidest, Kaunase Medeina meeskond, kelle tulemuse tühistati teisel päeval liidripositsioonil olles. Rohkearvuliseim osavõtt tähendas Ilvesteade suurimat telklaagrit. Laagri komandandi Heiki Rammuli hinnangul võis metsa all elada umbes viis ja pool tuhat inimest, sest paljud tulid kohale koos oma treenerite, abiliste ja pereliikmetega. Kaasa oli võetud ka sülelapsi. Sellise inimmassi ohjamiseks pidi laagrikord olema hästi läbi mõeldud. Laagrilised vaaritasid toidu ise lõkketulel. Telkide vahel tuld teha ei tohtinud, selleks oli eraldatud soo äärde lõkete ala. Ei lugenud see, kui kaugel on telgid, tuli minna pottide ja kateldega mitusada meetrit lõkete juurde ja pärast valmistoit kanda telklinnakusse tagasi. Vett sai paakautost, mis seisis lõkete alast külalt kaugel lagedal.Ilvesteade 1989 Ip.  Ede Ümariku teekond- 1 vahetus must joon, Irina Misiuniene- 2 vahetus, punane joon
Lõkkematerjaliks oli lubatud korjata kuivanuid puid. Kui aga arvestada seda tohutut rahvamassi, siis kuiva puidu hankimisega oli parajalt tegu. Poisid pidid valima, kas minna puulatte korjama kaugelt laagrivälisest metsast, või juurida välja mõni känd ja laasida kuivanud kuuseoksad kasvavatelt kuuskedelt. Siberlased saabusid laagrisse tavaliselt mitu päeva varem ja võistluste ajaks oli neil varutud esinduslik puuriit, puudest ehitatud varjualused kraami hoidmiseks ja riiete kuivatamiseks. Suurtest kuivanud puutüvedest tehti söögilauad ja pingid. Igal juhul sai metsaalune risust hästi puhtaks.
Toiduvarud võeti suuresti kodust kaasa, hangiti aga ka autopoest lisa. Poest sai osta defitsiitset kraami - vorsti ja magusat kohupiimapastat rosinatega, mida panti kulbiga, lurtsti, pakkepaberist keeratud tuutu sisse. Juba enne autopoe saabumist tekkis nõukogude inimetele nii harjumuspärane järjekord. Siiski, kui natuke trügiti ja prooviti mõni sõna purssida eesti keeles, saadi oma kohupiimatuutu ka väljaspoolt järjekorda. 1989 a.  Aavo Kokka artikel "Edasi" lehes koos parima Eesti võiskonna OK Võru ankrumehega Leho Haldnaga.

Sama artikel Ilvesteade toonastest probleemidest.Hillisõhtuni oli laagris kuulda laulmist kitarri saatel. Tõsi, tolle aasta laul asendus debatiga Balti riikide iseseisvumise teemal. Eriti osavalt tegid selgitustööd läti neiud. Igal juhul ei juhtunud mingeid inetusi - ei kaklusi ega räuskamisi. Päeval laagrielu jätkus. Oli pisiettevõtluse ärkamise aeg. Laagri kesksele lagendikule kerkisid putkad ja improviseeritud müügiletid, kus sai osta suveniire, orienteerumiskaarte, säärekaitseid ja käsitsi tehtud kompasse. Põhitegija oli teeninduskooperatiiv „Ilves“, kes müüs võistluse logoga särke, peapaelu ja plakateid. Väga nõutud oli oma riietele võistluslogo trükkimine. Igal juhul sain minagi logotempli oma mütsiesisele ning särgi ette- ja tagapoolele. Teised müütajad olid põhiliselt Venemaalt ja lootsid tasa teha oma kohalesõidu kulud. Kauplemisluba neil ilmselt ei olnud, aga seda turgu ei suudetud ka kinni panna ning lettide rida lookles sada meetri ulatuses tulemusteplatsist telkideni välja.

1990.a. XII ILVESTEADE. Ähijärve. Esimest korda näitas osavõtjate arv selget langustendentsi: 486 võistkonda ja 2039 võistlejat. Võitis Kaunase Medeina (Irina Misiuniene, Violeta Kutkiene, Jolanta Bagočiuniene, Danute Girinskaite) ning Leningradi Sojuzstroiservis (Oleg Anutškin, Oleg Melnikov, Mihhail Svjatkin, Ilja Gussev). Finaali pääses 6 eesti meeskonda ja 2 naiskonda, kuigi pjedestallile ei jõutud. Parimaks jäi Põlva Kobrase naiste 8 koht (Saima Värton, Ülle Kaljus, Maret Vaher, Ruth Vaher, Ingrit Kala) ja meeste 9 koht (Elmet Hindrikson, Rein Zaitsev, Kalle Ojasoo, Raul Kudre, Randy Korb). Ede Ümarik sai kolmel päeval 3 liidrisärki esimese etapi võitudest. Seekord jooksis ta kombineeritud Eesti/Rootsi võistkonna Reval eest.

1990a. Ilvesteade. Tipptasemel kaardistajate töö. Fragment mikroreljeefiga Pikksaare kaardist. Leningradlaste M. Svjatkini ja I. Gussevi teekond, 3-4 vahetus.1990a. Ilvesteade rajameistrid. Vasakult: 1 päeva radade autor Maido Remm, finaali radade autor Madis Oras, 2 päeva radade autor Kalle Kalm, paremalt: 3 päeva radade autor Avo Veermäe.

1991.a. XIII ILVESTEADE. Saverna. Seni kõikide Ilvesteadete korraldamist juhtinud Arvo Kivikas loobus peakorraldaja ametist, lootes saada endale väärt järglase. Keegi aga ei nõustunud olema uus peakorraldaja ja nii moodustati kolmeliikmeline korralduskommitee: Toomas Ellervee, Madis Oras, Arvo Järvet. Osales 309 võistkonda, 1436 võistlejat. Kolmandik võistkondadest oli Baltimaadelt ja 14 päris-välismaalt, ülejäänud tulid tollasest Nõukogude Liidust. Erakordselt vähe võistkondi pääses finaali- ainult 15 meeskonda ja 8 naiskonda. Finaali pääsuks võis kolme päeva summas olla kaotus liidrivõistkonnale 1,5 tundi. Võitis OK KO Riia naiskond (Ieva Šusta, Ira Namovira, Ivete Bruvere, Renate Kokoreviča) ning Leningradi Sojuzstroiservis meeskond (Oleg Anutškin, Oleg Melnikov, Mihhail Svjatkin, Igor Kuznitski). Finaali pääses üks eesti naiskond, kes saavutas 8 koha – Dünamo suusakool (Eerika Sooberg, Anu Järv, Eva Väliste, Maris Roosipuu). Meesvõiskondi pääses finaali rohkem: 5 koht OK Irbis (Indrek Ümarik, Heigo Põld, Kaido Nurja, Raivo Erik), 6 koht OK Värska Peko, 11 koht OK Võru, 12 koht Tallinna Tehhnik.

1992.a. XIV ILVESTEADE. Võru. Oli saavutatud Eesti iseseisvumine ja piirid kinni läinud. Osalema tuli 87 võistkonda 386 osavõtjaga, seekord kohapealt Eestist ja Lätist. Majanduslikke raskusi tekkitas talongiaeg ja mõni nädal tagasi toimunud rahvusliku valuuta – Eesti krooni – tulek. Võistlus korraldati koostöös Võru orienteerumisklubiga. Naistest võitis OK Peko (Epp Käpa, Ruth Vaher, Ingrit Kala, Külli Kaljus, Mare Selg), kes ei andnud liidripositsiooni ära esimesest päevast alates. Meestest oli võidukas Soome klubi Ikaalisten Nouseva Voima (Rene Ottesson, Asmo Vuorenpää, Inno Ling, Risto Kivinen). Kuna võistkondi oli suhteliselt vähe, ei korraldatud viitstardist finaali ja päevade ajad liideti lihtsalt kokku. Ilmselt lõppes finaali kaotamisega ka üks kena traditsioon- kinkida finaali pääsejatele just selle aasta võistlusembleemiga klaas. See oli üks tore stiimul pingutamiseks neile, kes ei julgenud unistada võidust. Kuigi need imeõhukesed ja haprad klaasid kasutada eriti ei kõlba, on ikkagi mõnus tolmu pühkides seda unikaalse piltiga auhinda käes keerutada ja meenutada: oh, olid ajad!
Arvo Kivikal meenus üks lugu Ilvesteade esimese suveniirklaasiga seoses: „Klaasil oli embleem kaardi fragmentiga, millel oli üks lohk. Teadsin seda lohku hästi, sest olin ise kaarti joonistanud, oli selline kahtlaselt sügav ja järsk, millist tavaliselt looduses ei esine. 90kümnendate keskel osalesin reservohvitseride kursustel, kus praktiliselt õpetati, kuidas välistingimustel elades maskeeruda. Suure saladusekate all viidi ringiga ühte metsasoppi ja näidati, kuidas kunagine kuulus metsavend Alfred Käärmann oskas oma onni asukohta varjata. Muigama pani, et see väga saladuslik metsakoht oli mulle hästi tuttav sama plats, mis sai Ilvesteade embleemile. Ainult lohk oli kadunud. Lohus oli taastatud metsaonn, ja nii osavalt, et midagi polnud näha. Nüüd see metsavenna onn kõigile uudistamiseks avatud, sinna korraldatakse isegi ekskursioone“.

1992.a. Ilvesteade 3 päeva  meeste raja fragment, Piusa. kaart. 3. vahetus lilla- Risto Kivinen (IKNV), 4. vahetus roheline- Arno Ruusalepp (Toyota O-Team). 1992.a. Ilvesteade. 4da päeva start Verijärve karjäärist.

1993.a. XV ILVESTEADE. Elva. Võistlus toimus taas 3liikmeliste võistkondade arvestuses. Osales 115 võistkonda 372 osavõtjaga. Võitis Vilniuse Perkunas (Galina Pilipenko, Daiva Morkuniene, Vilma Rudzenskaite) ja Riia OK KO I (Ants Grende, Ilmars Davidsons, Janis Ozolinš). Kuna kohtunike vajati väiksemas arvus, ja sooviti ka konkurentsi tõsta, lubas Ilvese klubi osaleda oma esindusvõistkondadel. Siiski eelnes tuline klubisisene debatt, kas korraldajate võistkonnal on eetiline oma võistlusel osaleda ja võita. Ilvese mehed saavutasid 3da ja naised 5da koha. Välismaalastest hoidsid konkurentsi 5 Leedu, 12 Läti, 4 Suurbritannia (Oxfordi Ülikooli) ja 1 Soome võistkond.
Tänavu Leedu karikal osaledes kohtusin tolle aasta võitja Galina Pilipenkoga ja pärisin, kas meenuvad toonased võidupäevad. Meenusid väga hästi, sest võistlus oli talle tähtis. Oli aeg esimest korda pürgida Leedu koondisse, ja tuli end näidata teatevõistluse pinges ja rahvusvahelises konkurentsis. Võistkond oli ühtlaselt tugev ja oldi rahul ainult võiduga. Galina jooksis kõigil päevadel teist vahetust. Esimene vahetus pidi tulema koos liidritega või väikese kaotusega, Galina ülesanne oli tõsta võistkond liidriks ja luua turvaline ajavaru ankrunaisele. Neiu sai selle üllesannega hästi hakkama - kahel päeval jooksis ta välja parima aja.
Üllatavalt hästi on Ilvesteade meeles ka teistel Leedu orienteerujatel. Nende noorusaastail oli selline teatevõistlus ainulaadne. Kes hoiab alles rariteetse Ilvesteade peapaela, kes on veel alles liidrisärk... Aušra Bartkevičiene kahetses, et just aasta tagasi läks katki Ilvesteatel auhinnaks saadud rahakott, aga Dalia Armaliene kiidab, et seljakott on seni vastu pidanud. Kõik pärivad, kas Ilvesteade veel toimub. Aga, kui kutsun osa võtma, siis toonitakse, et kahjuks see pole sama, mis 20 aastat tagasi...
Võtke siis kapinurgast välja oma Ilvesteate klaasid, kruusid, embleemiga särgid ning nautige neid mälupilte, mis helgeid hetki unarusest esile toob. Klubi on otsustanud hoida Ilvesteate traditsiooni. Aeg on aga näidanud, et traditsiooni hoidmisest ei piisa, tuleb otsida, kuidas teha võistlus atraktiivseks ka sellele põlvkonnale, kes suursugust mitmetuhandelist Ilvesteadet pole näinud.

Laagri meeleolupilt. Järjekord autopoe juures.Laagri meeleolupilt. Lõkkede ala telklaagri juures

Ärganud väikeettevõtlus. Teenindus- ja tootmiskooperatiiv "Ilves" reklaamidIlvesteade suveniirklaasid, millega autasustati finaliste.

ILVESTEADE 1994-1998, Ootuste aeg

Need Ilvesteade aastad polnud kiita. Võib iseloomustada isegi sõnadega „möödaniku nostalgia“ ja „inerts“. Oodatud osavõtjate hordid suurelt Venemaalt ei tulnud tagasi... Hakkasid hoopis ise korraldama analoogse formaadiga teatevõistlust, millel kopeeriti isegi nime - Uralskaja Ilvestiada.
Ka korraldajad ilmutasid väsimuse ja luitumise märke. Riigikorra muutus tõi palju uut inimeste isiklikku elu. Polnud vaba aega, et teha ettevalmistusi Ilvesteate jaoks, sest avanes võimalus teha tööalast karjääri või hõivas aja õppimine. Puhkuseraasukest oli ahvatlus kasutada laias maailmas teisi orienteerumisüritusi avastades.
Sedasi polnud kindlat eestvedajat, kes oleks võtnud Ilvesteate korraldamise oma südameasjaks. Ka majanduslik seis oli pingeline- enam polnud loota tasuta transpordiabile või kolhoosi talgutele. Klubis tõusis päevakorda küsimus, miks teha üritus, mis võib majanduslikult kahjulikuks osutuda ja agarus lahtuski.
Õnneks oli olemas korraldajate raudvara - inimesed, kes teadsid täpselt, kuidas mingit valdkonda toimima panna. Näiteks rajabrigaad ja sekretariaat alustasid oma ettevalmistusi juba enne peakorraldaja leidmist. Hindamatut abi on osutanud meie iga-aastane peasponsor AS Ilves-Extra, et klubi ei peaks korraldamise kvaliteedi arvelt koonerdama ja Ilvesteate auhinnalaud oleks ahvatlev. Loodan, et osavõtjate osaks sai meeleolukas võistlus ja klubi raskused ei paistnud välja. Ise sain neil aastail näha Ilvesteadet nii jooksjana, kui ka kogeda köögipoolt kohtuniku ja peakorraldajana.

1994.a. XVI ILVESTEADE: Pangodi. 4 päeva, 95 võistkonda ja 329 osavõtjat. Võistlema tuldi Eestist, Soomest ja Lätist. Jooksud toimusid küllalt soisel ja "rohelisel" maastikul, kus lopsakas suvine taimestik ei halastanud võistlejatele. Nii mõnigi finišeeris katkirebitud riiete ja kriimustatud näoga. Selliseid ebameeldivusi pidi kompenseerima suurepärane kaart koos keeruliste reljeefipesade ja sookeste süsteemidega ning Avo Veermäe loodud tehniliselt huvitavad rajad. Vajalikuks osutusid hea tähelepanu ja jooksutempo muutmise oskus, sest kõrges rohus võis kergesti punktist mõne meetri kauguselt mööda minna. Meestest näitas oma paremust tehniliselt osav Lehola võistkond (Tarvo Avaste, Inno Ling, Rene Otteson, Rene Mõttus) lätlaste Centra Banka (Girts Vegeris, Guntas Mankus, Uigis Voicesnieks) ja OK KO (Ivars Zagars, Ilmars Davidsons, Ants Grende, Janis Ozolins) ees. Rene Otteson sai liidrisärgid 2. ja 4. päeval avaetapi võitmise eest, samadel päevadel oli Inno Ling liider ankrumehena. Naisteklassis käis põhiline duell OK Peko ja OK Riga vahel ja põnevus püsis viimase vahetuseni. Riia 3 vahetuse jooksja Alida Abola sööstis metsa ainult 15 sekundilise kaotusega liidrile. Võitlus sai aga ootamatu lahenduse, sest Alida tulemus tühistati ühe punkti vahelejätmise tõttu. Nii OK Peko (Epp Käpa, Ruth Vaher, Külli Kaljus) sai ülekaaluka 54minutilise eduga võidu NOK Piepe (Inga Grende, Vita Valdmane, Dace Belicka) ees. Kolmandale kohale tõusis OK Kobras (Lilian Värton, Saima Värton, Maret Vaher). Edukamaiks jooksjaks osutus Külli Kaljus, kes finišeeris 3. vahetuses kolmel päeval liidrina ja seda parima etapiajaga.

994.a. Pangodi. 2 päeva 3 vahetuse liidri Alida Abola teekond- "rohelises" metsas ringijooksud tasusid ära1994.a. Soine Pangodi maastik kaardipildis. 4 päeva 2 vahetuse liidri Janis Ozolinši teekond

1995a. XVII ILVESTEADE. Vooremägi. 93 võistkonda 300 osavõtjat, külalisi tuli Soomest, Peterburist ja Lätist. Võistlust alustati erandkorras jaanilaupäeval ja peeti kolmepäevasena. Muudatuse tingis tihe Eesti ja rahvusvaheline võistluskalender, kus mitmed samas regioonis toimuvad mitmepäevajooksud (4-EST, Takas, Kapa, Fin-5) pretendeerisid juuli alguse nädalavahetustele. Naistest OK Peko (Epp Käpa, Ede Ümarik, Külli Kaljus) oli võidukas kõigil päevadel. Meeste võitjad OK Lehola (Alar Viitmaa, Inno Ling, Rene Otteson) finišeerisid viimasel päeval küll teisena Peterburi võistkonna järel, ent see oli piisav üldvõidu saamiseks.

1995.a Vooremäe. Võistlusplats vaatetornist vaadatuna

1996.a. XVIII ILVESTEADE. Viljandi. Võistlus taas neljapäevane.110 võistkonda, 373 osavõtjat. Võitis OK Ilves (Kristi Vassil, Elo Saue, Triin Vask, Minija Pääslane) ja Lehola (Alar Viitmaa, Tarvo Avaste, Rene Otteson). Maastikud olid väga vaheldusrikkad. Esimesel päeval Loodi Põrguorg järsude kuni 60 m kõrgete ürgoru nõlvadega, 2. päeval Sinialikul soostunud põhjaga org pisisoode ja mikroreljeefiga, 3. päeval Holstre lohu-tipu maastik, ja 4. päeval Polli mäed- tugevalt liigestatud ja tiheda suusaradade võrguga paik. Kõik see külalt halvasti läbitavas metsas. Mäletan, et viimasel päeval tasus "suusatada" võimalikult ringi mööda suusaradu ja ainult korraks põigata võpsikusse kohas, kus rada pääses kontrollpunktile kõige lähemale. Aga küll oli lihtne suusaradade rägastikus segadusse sattuda, eriti kui joosta end hapnikuvõlasse suusatajate künkatippe valutades. Tol aastal juhtus korraldajatel ka üks kahetsusväärne aps: kaartide vormistamisel oli tehtud viga ja üks naiste kontrollpunkt asus teises kohas, kui kaardil kirjas. Õigluse tagamiseks naiste kolmanda päeva tulemused tühistati. Õnneks järgnes veel üks võistluspäev ja üritus sai lõppes positiivse noodiga.
Ei tea, kuidas võis see viga läbi lipsata... Klubi on alati pingutanud korrektsuse nimel- inspekteeritakse rajad, kaardid, märgitakse lipikutega punktikohad, tehakse kaardipaljunduse kontroll ja võistkonna kaartide komplekteerimise kontroll, lõpuks kinnitavad veel kontrolljooksjad kontrollpunktide olemasolu. Kaasajal aitavad muidugi vigu vältida radade koostamise arvutiprogrammid, rajameistritel pole tarvis radu käsitsi ümber joonistada.

1996.a. Viljandi Ilvesteade. Põrguoru kaart koos 1 võistluspäeva liidrite teekonnadega: roosa- Rene Otteson, lilla- Inno Ling, roheline- Tarvo Avaste1996.a. Villjandi Ilvesteade.  Polli mäegede kaart koos 4 päeva naiste liidrite teekonnaga: roosa Kristi Vassil, lilla- Elo Saue, roheline - Ede Ümarik.

1997a. XIX ILVESTEADE. Küka- Prangli. Osales 105 võistkonda 371 osavõtjaga. Võidutses OK Peko (Ede Ümarik, Epp Käpa, Mare Parve, Ave Annus) ja neljandat aastat järjest Lehola (Rene Otteson, Inno Ling, Kaido Nurja, Ormar Lutsberg). Jälle oli valitud keeruline ja tiheda alustaimestikuga maastik, sest loodeti, et tõeline Ilvesteate sõber soovib väärt orienteerumise kogemust, mitte niivõrd puhkust ilusas metsas. Ühel päeval tegime kuni 10aastastele lastele ühisstardist mini-jooksu nööri järgi ja lihtsa pilt-skeemiga. Olin jooksu ideeautor. Mõtte oli tekkinud oma võsukestega Tartu Maratoni sarja lasteüritustel käies. Mini-Ilves võeti rõõmuga vastu ja nii saime innustust korraldada seda ka järgmistel Ilvesteadetel.

1997a. 3 päeva meeste rada koos liidrite teekonnadega: lilla- 1 vahetus- Inno Ling, roheline- Ormar Lutsberg, sinine- Kaido Nurja

1998.a. XX ILVESTEADE. Prangli. 115 võistkonda põhiklassides, lisaks tehti esmakordselt Ilvesteatel rajad lastele. Kokku tuli 501 osavõtjat. Noorte-Ilves oli individuaalarvestuses, kuid ühisstardist, mida anti kümmekond minutit enne põhistardi. Elevust tõi võistlusele Venemaalt saabunud võistkonna viis esindust "Variant", kus jooksid mitmed Vene rahvuskoondise liikmed. Nad olid just eelnevalt lõpetanud oma treening- ja võistlusturnee Skandinaavias ja leidsid, et on õige teha maastikuluuret enne tulevast MK etapi Hellenurmes.

1998a. Prangli. Valentin Novikov (Variant II) finišeerib liidrina
Nagu oletatud, läksidki Variandile ja naiste seas seda soliidse 41 minutise ülekaaluga (Variant-II, jooksis Tatjana Pereljajeva, Tatjana Kostõljeva, Jelizaveta Kuznetsova). Variant II mehed (Igor Klimov, Roman Jefimov, Valentin Novikov) kaotasid kolmandal päeval valvsuse ja finišeerisid viiendana 3 minutilise kaotusega päevavõitja OK Marule (Reiman Raivo, Anton Anti, Kannel Alari). Varasematel päevadel kogutud soliidne edu lubas säilitada üldarvestuse võidu 6minutilise varuga teise koha saanud OK Salduse eest. Kahjuks neljandal päeval tunamullune korraldajate viga kordus- üks meeste kontrollpunkt seisis vales kohas ja päevatulemused tühistati. Selle peale võttis EOLi president Leho Haldna „Orienteerujas“ karmilt sõna: "Miks lubab Eesti orienteerumise üks tugevamaid klubisid endale selliseid vigu? Minu arvates on põhjuseks liigne eneseusaldus, ebaprofessionaalne suhtumine võistluse korraldamisse ja vastutuse hajumine."

1998.a. Prangli. 1 päeva meeste liidrite teekonnad: sinine- Valentin Novikov, roheline- Inno Ling, punane- Sixten Sild.
President ei teadnud võistluse ettevalmistusesi toimunud viperustest. Veel hilliskevadel polnud peakorraldajat ega olnud tunda klubikaaslaste erilist agarust. Lõppuks nõustusin ollema eestvedaja, kuigi mul puudus igasugused ürituste korraldamise kogemused. Sain kooskõlastused maavaldajatega ja lahendatud olme ning varustuse küsimused. Rajad planeeriti viimasel minutil, sest klubi kõik kogenud rajameistrid olid muu tegevusega hõivatud. Paika sai ka kohtunikekogu koosseis. Võistluse kava ja kohtunike nimekiri nägid paberil päris ilusad välja. Kohale tulin rõõmsatujulisena aga kogenematusest liialt hilisel tunnil. Ja sain kohe külma dušši - võistlejad juba saabuvad, aga kus on parkijad, kus kontrolljooksjad, kes teab, kus võistluskaardid on? Puha korraldamatus!!!
Mõned telefonikõned ja sain selgust, et inimesed on tulemas, aga tööpäev olevat veninud pikemaks, küll jõuavad kohale. Ja siin pean tänama klubi raudvara ehk toimkondade ülemaid, kes on teinud tööd Ilvesteatel aastaid ja teavad täpselt, millist varustust kus kohal kasutatakse ja mida iga tema valdkonna kohtunik peab tegema. Oli siis võistlusülema ja mõne puuduva kohtunikuga kuidas oli, üritus sai tehtud! Mõned ärevad minutid ja ümberkorraldused ning võistlus hakkas laabuma, jäi aega isegi fotode tegemiseks.


Tagantjärgi võib tunnistada, et need klubi ühtsuse proovile pannud aastad on olnud õpetuseks nii klubile kui uuele kohtunikute põlvkonnale. Ka mitmed võistlejad tulid tänama ja küll nad tulevad uuesti osalema. Kui on poolehoidjaid, siis traditsioon jätkub ja Ilvesteateks ei pea Uuralitesse sõitma. Küll hakkasime mõtlema, mida teha teisiti, aga nendest muudatustest juba järgmises ajakirja numbris.

Ajalugu jätkub...